Vastaskallas
Mängi - Stseen 2: Jasmiin
Mängi - Stseen 5: Düsopsia
Mängi - Stseen 11: Tulusel
Vastaskallas on radiofooniline ooper ruumile, häältele ja loodusele.
Helikeha ehitusmaterjal toetub ainuüksi proportsioonidele – aja proportsioonidele, nelja akordi proportsioonidele, nende laialimänglevatele logaritmidele. Ööle ja päevale, suvele ja talvele, sajandile ja igavikule: – külm, halvav pakane, päikese lained pühivad üle maakera. Sambla hääl, kolmekümnekilomeetrine kaja. Ooperi lõppkõla on võrreldav pildiga, kus kontrastsust keeratakse nii tugevaks, et kogu pind on muutunud valgeks.
Heli põhiainestikuks on ruum, tema rekonstrueerimine 17.sajandisse millimeetri täpsusega. Kivipõrandaga puine ruum – puupõrandaga puine ruum. Pärnaalleede kajad, umbekasvanud tiik, kokkukuivanud pimedus. Mikrofon, mille kaudu kõik toimuv jõuab kuulaja kõrvadeni, lendleb rahutult mööda ruumi. Koerad muutuvad närviliseks kui inimesed on närvilised. Inimesed muutuvad närviliseks kui nad ei suuda enam end väljendada.
Hiiumaa loodus on vaoshoitud – loodus on aeglane, loodusel on teine muusika. Tema poeesia on alles üksikute mälestuste kokkusulam, mitte ühe hetke helipilt. Lindude kuid kestev läbiränne, mere pidurdumatu kahin. Muda, vihm, augustikuu külm tuul ning kirikla hoov, tsüklonid Kesk-Euroopast: paks maikuu soojalaine, jälle kirikla hoov.
Sõnad sellest kõlavad ilusalt, helid kõlavad inetult.
Vastaskallas katsub olla dokument muusikalises helis, kõige vähem katsub ta end pakkida kunsti esteetikasse. Vastaskallas ei ole muusika, Vastaskallas on muusika vastasekstrakt. Vastaskallas on hetke kokkutõmbunud ja õhkkerge mass.