17.ndal sajadil leidis peaaegu inimtühja Hiiumaa loodenurgas, kirikuõpetaja perekonnas, aset triangeldraama, mis lõppes kahe inimese hukkamisega. Draama kõik liikmed olid välismaalased: üks soomlane, üks riigirootslane, ja üks baltisakslane. Sellest ainestikust Aino Kallas, soomlasest Eesti naine, oli kirjutanud romaani ”Reigi õpetaja”. Raamatus on väga vähe viiteid välismaalaseks-olemisele. Kallase jaoks toimunu oli suur lugu armastusest: Lempelius on armukadeduse käes piinlev soomlane, Kempe täiusliku armastaja rootslasest kehastus. Catharina on Kallase enda elusaatuse kombel mehe ning ühiskonna vahele vangi jäänud naine.
Mina, eestlasest Soome mees, käisin läbi kogu Kallaselgi kasutada olnud allikmaterjali. Töö nende 17 sajandi peaaegu nähtamatuks kustunud inimvarjudega muutis mind põhjalikult: inimene kui kättesaavutamatu mõistatus, inimene kui arusaamatu, valge teos.
Arhiivimaterjal ei tahtnud kuidagi kokku kuuluda. Mitte kuidagi. Või siis ainult tehislike ja suurejooneliste oletamuste kaudu. Nagu oleks tegemist sadade erinevate inimestega. Ühel augustikuu päeval järsku oletasin: mis oleks, kui kogu see lugu oleks olnud täiesti vastupidi. Mis juhtub, kui mõistame, et tunnistuseandjad nendel paberitel põiklevad ülekuulajate küsimuste käes nagu laevade eest põgenevad kalad. Äkiltselt muutus kogu vasturääkiv materjal minu jaoks üheks võimalikuks liiniks täiesti loogilisi sündmusi.
Kuid. Ikkagi me ei või kuni lõpuni teada. Me näeme vaid varje sellest, mida kõike üks inimene on.
***
Vastaskalda keel on sama komplitseeritud kui nende inimeste elu. Nad kõik räägivad mitmeid keeli, ega ühtegi nendest korrektselt. Nad kõik kasutavad murdesõnu kõikidelt aladelt kus nad kunagi on elanud - ja lausesüntaksi selle keele eeskujul, milles nad on saanud koolihariduse.
Vastaskaldas on vaid mõni üksik, samas allakriipsutatud viide Aino Kallase ”Reigi õpetajale”. Nagu romaaniski, mängivad hülged leitmotiivi rolli, inimeste meeles ning looduse häältes. Ka Vastaskalda Lempelius käib kohut Hiiobiga. Ka Vastaskalda Kempe ulatab Catharinale joomiseks kibu, kuid Catharina ei vasta Kempele ”mina ei mõista sind ega mõista mis on sinu sõnade sides” vaid ”mina mõistan sind”. Läbi ooperi hingav ning sosistav koor kasutab tekstifragmente Kallase luuletustest. Kuid Kallast on teokses siiski üsna vähe.
Vastaskalda kõik proportsioonikiired koonduvad kadumispunkti, mille hetkel liivi itkijatüdruk sooritab Catharinale itkupuhastamise-riitust. Temagi on välismaalane, nagu nad kõik, temagi on võõral maal ja võõral rannal, meri lahutamas nende minevikku ja olevikku.
Paarsada aastat hiljem ei ole neil randadel enam rootslasi, ega isegi enam mitte liivlasi - nende omal kaldal.