Loo ümbruskond on avar ja katkine, – siin-seal üksikuid hütte, viltu ja lääpas, looklevaid teid, randasid, puudesaranaid. Külad moodustavad umbseid rügemente, mis on end metsade vahele kägarasse tõmmanud, rookatused on sambla all longus, – suurema osa aastast teed on niivõrd kehvas seisus, et nende kaudu õhu läbimine on raskem ettevõtmine kui seda teeks läbi metsa. Majade ümber valitseb vaikus, inimesi on vähe. Aeg-ajalt väljub mõni perenaine majast või siis teisest, ajab oma seelikusaba üles otse ukse ees ja õiendab oma häda sinnasamasse. Näljased penid luusivad mööda hoove, kanad punuvad nende ees, rämpsu vedeleb kõikjal.
Neid väheseid külasid on kitsaks kokku kiilunud ühelt poolt meri, lage sügav ja armutu, teiselt poolt mets, tihe sügav ja armuline. Nende vahelisele piirjoonele on nõrgunud klibune rand, kivine, terav, torkiv, nagu torgivad siin kõik taimedki, – rand, mille kivid sõeluvad kihinal lainetest välja üksikuid frekventse nagu pärleid. Kõpu poole minnes muutub kallas liivarannaks, – rannaks, mis end puudele kaela vajudes sügavale sisemaasse kuhjata püüab, kuniks Rattagu metsas liikumine muutub täiesti võimatuks. Tollest neemest keskpäeva poole seisab atmosfäär peaaegu paigal koos miilidekauguse kluugutamisega, neemest kesköö poole parseldavad hülged. Horisondi tagant kostab Näckmansgrundi lakkamatu kohin.
Meri häälitseb heledalt läbi suve, Luidja poolt kostab see selgemini, Reigi juures varjavad käänulised puud tema kõrgeid toone, päästes küladeni vaid madalaid sagedusi. Pärast sügistorme hakkab see hääl kitsasteks pragudeks koonduma, esmalt pilliroo kiudjaks sihinaks, seejärel ladistab selle üle esimene lumi, seegi kuivab puruks, lõpuks katkeb ka viimane tükkideks – jää kiunub. Selle vahele sööstavad äkiliselt algavad ja sama äkiliselt lõppevad talvetormid, mil jää vappub ning kriibib vastamisi oma ruutkilomeetritesuurusi lahmakaid koos hüljestega, suutmata masse talitseda. Kevadel sulab kõik see rahumeelselt laiali, veed vabanevad, linnud parvlevad väikestes neemesoppides, sebivad mõnda aega ja lahkuvad, jättes randadele maha ainult luikede vaikimise.
Merevastane mets ei ole eriti kõrge ega madal. Saare siseosas on lagendikke, mis mändide alt lahtilennutatud helid järsult õhku laiali paiskavad, ja sõltub tuule tugevusest ning iseloomust, millise kuju need seal võtavad. Kargeimail õhtuil hauguvad sokud pilvede all, nende uhratused on metsade miljonid okkad haprateks kildudeks jahvatanud, – kui on vaikne, kostab hüüp Laukatagustest soodest saadik, lagendikud ja puudeladvad pihustavad tema heli kuni mööda Linnuteed laiali – kui on vähem vaikne, täidab tema aset hääbuv päike, mis täidab selle kimeda, vaevukuuldava vihinaga, kuniks pimeduse saabudes hääled ja ruum saavad üheks ja sellekssamaks.
Nende kahe pooluse vahele asetunud külad ei lisa midagi erinevamat – kukk, või kana, koer või kass, ukse kiiksatus, tule pragin, inimeste jõmin, laul, nutmine, karjumine, itsitamine, ohkamine, naer. Inimeste hääled on veidi valjemad kui luikede omad, kuid nende üksus on palju kaootilisem kui esimestel.
On aasta 1627.
***
Rootslased ja eestlased hoiavad omaette. Rootslased elavad mõnevõrra paremini kui teised – lõppude lõpuks on nad ikkagi vabatalupojad, ehkki kauguste tagant neid valitsev mõisnik seda korduvalt kahtluse alla seab, – fakt mis üsna varsti neile hukatuseks saab. Enda arvates on nad esialgu vist veidi etem seltskond kui need, keda pärast nimetatakse eestlasteks – eestlasteks ilmselt tänu oma mõistmatule lalinale.
Ometi enamus rootslasi mõistab ka seda keelt, vähemalt mingil määral. Läbikäimine toimub põhiliselt kõrtsi- kakluse- ja merehädatasemel, kombed ja uskumused on sulanduma hakanud, aga nad ei ole muutunud koosluseks ega kokkukuuluvuseks, ja see lalisevalt kõnelev rahvas ei sulandu ometi rootslastega, kes kiivalt ei luba endi sekka võõrast verd. Inimestel puudub igasugune omadus, millega võiks oma ajudes Euroopast siia aeg-ajalt tihkuvat informatsiooni käsitleda. Selle aset täidavad põlised uskumused, rootslastel pisut maisemad kui eestlastel, ristiusuga on siin kandis lood niikuinii üsna nigelad. Maailmavaade – rootslastel nende 12ndal sajandil siiakantud keel, mis siin vastupidiselt meretaga toimuvale on kängunud arenemisvõimetuks, meel ja muusika mis ilustavad melismidega mujalkuuldut, tikandid, mis paisutavad esiisadelt nähtut – eestlastel jälle linnud, ended, puuslikud, itkud ja kapitaalsed rituaalid iga väiksemagi toimingu puhul. Nagu Karjalaski, – läänemeresoomlaste hulgas kehtivad nii ilmalik abiellumine kui ka abielulahutus kui ka mitmenaisepidamine-mitmemehepidamine, polnud ei kirikut ega hingekarjast, kes sedasorti reglementide üle valvet oleks pidanud, – rääkimata uskumustest, mis valitsevale usukorrale tuge oleksid andnud. Seetõttu siia õpetaja määrataksegi, erakordselt karmide volitustega, aga tema töö on haledavõitu tulemustega kuni vennastekoguduste saabumiseni, ja selleni läheb veel aega. Vahepeal putkavad kõik keelust üleastujad siit lihtsalt minema. Keegi neid eriti otsima ei hakkagi, sest pole kedagi, kes seda vaevuks eriti nõudma.
Perekonnad suhtlevad omakeskis harva, sest mehed on lakkamatult merel. Kirikus ei käida, sest lähikonnas sellist pole. Paljud matused jäävad pidamata, sest silmapiir ei loovuta surnukehasid, – vaid hingesid, kes loomade kujul vanu tuttavaid kaemas käivad või muidu piirikivide taga häälitsevad. Olukorrad on teinud inimesed üksteisest sõltuvaks, aga nende iseloomud ei soovi seda tunnistada, suurema osa ajast on enamus enamuse suhtes umbusklikud.
***
Siis luuakse Reiki kogudus. Püstitatakse rannalähedasele kadakaväljale puukirik koos tuliuue rookatusega, mitte kaugele onnist mis täidab mingit sorti eelaegse kõrtsi aset – ja õpetajaks määratakse Paulus Andreasepoeg Lempelius, sündinud Lempääläs, praeguses Tampere eeslinnas, õppinud mees, tunduvalt üle oma aja keskmise. Ilmselt pärit rootsikeelsest perekonnast (kui arvestada Lempeliuse koolitunnistuse märget, et tema ema polnud “alamast soost”), aga samas ometi täissoomekeelsest regioonist. Tema perekond on igati soovinud oma pojast haritud meest saada ja selleks ka suuri pingutusi teinud (vrdl. Eestis sajandeid hiljem Tobiase v. Köleri lugu), samas teda range moraalikasvatusega peaaegu täieliku külmuseni kasvatades. Tema isa on surnud varakult, või on Paulus siis sündinud küllalt eakatele vanematele, sest Paulus oma isaga pole täiseas koos olnud. Kaks eelmist kokku teevad Lempeliusest vaikse ja sihikindla, kesise empaatiavõimega poisi, kes oma tunnetega toime tuleb vaid neid annulleerides, nõudes eneselt rohkem kui teistelt. Pärast Turu Akadeemiat maandub ta Tallinnas, üsna karjääritõotaval ametipostil Toomkooli rektorina, kust vaevalt aasta püsinuna kõrvaldatakse mingil tundmatul põhjusel. Kohe pärast seda abiellub ta Catharina Wieckiga, kes on saksa (oletetavasti alamkihistust) kaupmehe tütar Haapsalust. Nad saavad kaasavaraks maja Catharina kodulinnast, millega on rohkem sekeldusi ning probleeme kui õnne. Lempeliuse ja Catharina abiellumine on ilmselt selline ajastu tavapärane kokkuleppe-abielu, tuginedes klassikuuluvusele ja meeste omavahelistele tehingutele. Abielludes Catharina on umbes 20-aastane, mitte vanem, (seega juba kergelt hiljaks jäänud), Paulus aastat 15-20 vanem (samuti kergelt hiljaks jäänud).
Lempelius on tolleaegsete reeglistike järgi Catharina isale veidi sobivuse ülempiiril, Catharina Lempeliusele aga omamoodi ka kahtlaselt õnnestunud partii, sest tollaegse vallandatuga poleks isegi Catharina perekonna sarnane end kergesti siduda lasknud. Abielu taustal mängivad tõenäoliselt küllalt hämarad ja segased kompromissid. Milleks oli vaja Lempeliusel kähku pärast vallandamist abielluda? Majandusliku kindlustatuse pärast? Mõne segase suhte pärast mis Tallinnas talle saatuslikuks osutus ja millest oli vaja vabaneda? Mõne viite pärast mingitele kalduvustele? Miks oli Catharina isal vaja oma tütar naitada just Paulusele? Oli Catharina käima peal? Või iseloomu või välimuse pärast?
Pärast üht aastat, millest pole teateid (Lempelius & Catharina viibides näiteks Haapsalus), ordineeritakse Lempelius Reiki. Ühelt poolt on see asumisele saatmine, teiselt poolt jällegi Reigi majanduslikud tingimused on küllaltki soliidsed. Ilmselt on tegemist näiliselt väga suurejoonelise kompensatsiooniga, umbes nagu ministri suursaadikuks saatmisel. Igastahes, suure & kõigile silmapaistva võimu kuluaaridest on ta nüüd igaveseks eemal. Ka tema vali iseloom on määrajatele teada, ja sellisesse patupesasse nagu seda on Põhja-Hiiumaa, sobib Lempelius suurepäraselt, ka oma keeleoskuselt, sest kui ta eesti keelt ei rääkinudki, siis tolleks ajaks polnud need keeled nii kaugele veel üksteisest arenenud, – pealegi Lempääläle küllalt lähedaste kantide soome murded on palju lähedasemad eesti põhjapoolsetele murretele siiani.
Lempelius on vali, tark ja naiivne. Võim ei mängi tema elus olulist rolli, ja tema kokkupuutumised Tallinnas sellega on teda rohkem hämmingusse viinud kui erutanud. Hämmingki pole õige sõna – ta pole sellest õigesti aru saanud, enne, kui see talt järsult ära võetakse.
Reigi algusaastatel tunneb ta seetõttu kiusatust seda võimu kehtestada, kasutades selleks kõiki pastorile eraldatud volitusi, – nagu katsuks külvata maha siia tundmatu seemne, millest ta alles nüüd teadlikuks oli saanud. Kogu oma pettumuse ja raevu muudab ta ümber auahnuseks, – mõne aja pärast ehitab ta veel teisegi kabeli, veidi eemale, Kõppu, laulvate liivade taha, et Issanda sõna neile lähemale tuua ja oma võimu selles Stockholmi suunas välja sirutunud öökullidest kubiseval neemel kindlustada. Külarahvas ei võta tuld, täidab oma kohuseid välise korralikkusega, aga seesmise võõrustamisega, mis Lempeliusele küllalt rängalt mõjub. Lähedasi sõpru tal siin peaaegu pole, keegi Catharina sugulane, kes siin Hiiumaal elab, on justkui oma inimene, mõned igavlevad aadlisoost prouad lasevad tal enda juures käia, ta külmetab koos nendega nende kõledates ruumides ja lahkub seejärel, rootslaste ja eestlaste hulgas pole ta oma, – ühtede jaoks liiga haritud ja kõrgelseisev, teiste jaoks liiga võõras ja nõudev. Suletud ring on tugev, aga mitte tappev.
Sel ajal Lempelius ei soovigi omaks saada, ta soovib oma kohust täita. Omaks saada siin – kellega? Talupoegadega? Sellest seisusest on ta ammugi üle. Orjadega? -?- Aadlikega? Nende jaoks on ta liiga intellektuaalne ja madalatõuline, suhtlus nendega piirdub viisakusvormelite ja mõne üksiku jahilkäigu nagu suure austusavaldusega, mis Lempeliuse täiesti külmaks jätavad. Tema palk on suur, tema elu on kindlustatud, tema vägivald mõjub talupoegadele veidi paremini kui vägivaldsusetus, ent tulemusi ikkagi pole. Lempelius masendub sellest pikkamööda, – esialgu märkamatult ja aimamatult, ta hakkab järjest rohkem liikuma metsas ja merel, maailmas, mille suhtes ta varem polnud mingit huvi üles näidanud, – aastate möödudes hakkab ta oma loobumisest ka ise teadlikuks saama, aga selleni on pikk tee.
Rändamised ei suuda siiski leevendada seda tunnet mille järgi ta januneb, ta vaistab seda liikudes nende puukatedraalide vahel, nagu vaataks ta loodust mingi müüri tagant. Ta kadestab salamisi Catharina enesestmõistetavalt animaalset kokkukuuluvust nende öökullide, lõokeste ja tuultega, ja ta ei suuda mõista, miks ta oli võimeline tundma mida Catharina tunneb, oma sünnikandis, ammu tagasi. Ometigi ei jäta see teda rahule, ta kondab ja kondab ja kondab, ta on sunnitud siia üha uuesti ning uuesti tagasi pöörduma, aeg-ajalt kogebki ta mingeid esteetilis-teoloogilisi elamusi, mida ta oma hinges pühitseb neid reliikvialaadseteks mälestusteks lihvides, aga metsadesse naasedes on see võlu jälle luitunud. See valmistab Lempeliusele jällegi mingit hämmingut, mida ta ei oska ära tunda.
Catharina seisab tema kõrval kui liigkeha, ta on jässakas ja rabedate liigutustega, praaliva hääle ja püssirohuliku naeruga – kiriklatööd sobivad talle, ent paari aasta möödudes hakkab ta oma lauselõppusid usinalt, ent tigeduseta, kokkutõmbama “Haapsalus oli teisiti”. See jääb abstraktseks ja tagamõttetuks korrutamiseks. Lempeliuse ja Catharina voodielu on korralik ja igav, tihti ebaõnnestunud, Catharina suhtub sellesse kui millessegi mis on tema mehe kohus ja milles tema roll on minimaalne, – lapsed sünnivad ja kasvavad, piigad sõeluvad maja ustest sisse ja välja, muul ajal on haudvaikne, kui mitte arvestada mere kohinat kadakaväljade tagant ja tuule järske pahvakuid katusenurkade alt. Tõeliselt üksi pole siin veel hakanud.
Tõeliselt üksi hakkab Lempeliusel alles siis, – selleks on läinud oma kümme aastat, – kui ta tajub, et tema õpetused mida ta rahvale sisse tuupida on püüdnud, on sama tulutud kui kreeka keele loengud. (Argi)elu mõte, mille ta oli pärast tallinnaaegseid sündmusi endale valusalt tagasi leidnud, haihtub taas, ...muutub pleekinud ja maitsetuks nagu hülge ihr, ja sama ootamatult kui ta ühel päeval end avastas vallandatuna Toomkoolist, sama ootamatult ühel hommikul avastab ta end juurdlemas küsimuse üle, kellega ta lõppude lõpuks siin maises elus kokku kuulub.
Võib-olla esimest korda elus tunneb ta igatsust oma kodukoha järele, Soome, – kuhugile, kus tema ümber räägitaks niisuguses moes keelt milles ta oma esimesed sammud astus, kuhugile, kus tal poleks vaja olla rääkimata asjadest, mis mingil teatud ja kordumatul moel tema peas keerlevad täpselt niimoodi ja mitte teisiti niisugusel kujul nagu seda tehti tema lapsepõlve Lempääläs.
Niimoodi ta mõelda muidugi ei taha, aspekte selles on liiga palju, hääletu ja tunnetamatu tunnetepööris teeks ta haigeks, ta peab keerdtee leidma, et oma olukorrale mingigi leevendust pakkuv seletus leida.
Tema naine see ei ole, kes talle kokkukuuluvuse tunnet sisendaks, sest tema naine on lihtsalt tema naine. Teenijad ammugi mitte. Sõpru tal ei ole. Ainukene, millele ta toetada suudab, on – keset neid metsi ja soid ja neid hüüpe ja luikesid ja hülgeid – see, mis tema Paul Lempeliuseks teeb, see, mis tema Reigi õpetajaks teeb, ja see on tema intellekt.
Et päästa oma lapsi sellisest idiotismi hukatusest soovib ta neile hea hariduse anda, ja selleks on vaja koduõpetajat. Koduõpetaja saabubki. Ja temaks on Jonas Nicolaus Kempe.
***
See riigirootslane saabub Reiki pärast Tartu Ülikooli ja Pärnusse mahajäetud naist.
Ta hing on kokkupitsitatud ja kiivas, aga ta oskab käituda. Lempeliuse usalduse saavutab ta kerge vaevaga, nad leiavad ühise tasapinna, ja Lempelius hakkab teda pidama nii oma järeltulijaks ametipostil kui ka tulevaseks väimeheks. Vestlused Kempega ergutavad Lempeliuse soikujäänud intellektuaalsust, nii-et viimane hakkab üha tõsisemalt igatsust tundma raamatukogude järele, tema meelde tõusevad kivist katedraalid koos oma sees hõljuvate muusikatega, kõrge tarkus, mis iganes. Midagi, mida ta pidanud oma poisikesepõlves ja noorukieas tõeliseks eluks. Lõpuks ei suuda ta oma tunnetele vastu panna ja ta sõidab ära Soome, paludes piiskoppi ordineerida Kempe tema aseõpetajaks. Ettekäändeks on oma isa koju jäänud raamatute äratoomine, ja oma poegade viimine Turu Akadeemiasse.
Sel ajal leiab Kempe tee hoopis Catharina tühja magamiskambrisse, ja seal toimunu avaldab Catharinale tohutut muljet. Kirg lööb lõkkele hetkega, mis ajab Lempeliuse hämmingusse, kui ta lõpuks oma reisilt tagasi tuleb. Lempeliusel on niigi tegemist oma häguste tunnetega: oodatud tuimenduse asemel reis konfronteerib teda Reigi oludega uuel tasandil, ta tunneb peaaegu füüsilisel tasandil nende randade tühjust, nende inimeste mõistusevaenulikkust, Catharina imelikku olemist ei oska ta kuidagi ära seletada – naine annab põiklevaid vastuseid, ja olles niikuinii Catharinaga kuni elu lõpuni seltsimehelikult võõras, ei asu ta sellega oma pead eriti vaevama.
Kempel on jällegi oma koeranael hingel põletikku puhkenud, ja see on võim, mis Lempeliusel inimeste üle siin on – millesse ta oma käppa oli vahepeal kastnud. Lempelius ei suuda sellist mõtet Kempe liigutustest tabada, – tema jaoks Võimu mis temale oleks märkimisväärne, enam pole, ja see kohalik võim siin on midagi, millega ta suurepäraselt hakkama saab ilma aru kaotamata.
Kempe ei tea aga kuhu oma kipitsust projetseerida. Ta peab Lempeliuse suutma maaprakku taguda, et olla neist kolmest koosnevas maailmas piisavalt suur. Ta asub koostama kaebekirjasid, et kuidagimoodigi Lempeliuse positsiooni õõnestada: juba Lempeliuse tegevuse pelk vaatamine hõõrub ta vestinööpe liiga valusasti. Tema naise ta on juba enesele haaranud, ehkki asjaosalised mõlemad seda esialgu varjata püüavad, – Kempe nõrgale enesetundele annab see fakt tohutult lisajõudu. Aga rohkem on vaja. Niisiis, Kempe kirjutab piiskopile, väga huvitav on. Süüdistused on enamasti põhjendatud, sest ka Lempeliusele pole märkamatuks jäänud see, et tema tegevust siin jumala selja taga pea keegi ei kontrolli. Piiskop reageerib kirjadele loiult ja mittemidagiütlevalt. Kempele ei jää muud üle kui uusi kaebekirju koostada, nagu pahur herilane. Nendele ei vaevuta enam isegi mitte vastama.
Mõnda aega kestab see teater Lempeliuse selja taga, täpselt niikaua kui Lempelius midagi oma udude tagant kahtlustab, – selleks ajaks kui ta enam ei kahtlusta, ei huvita teda Catharina ja Kempe omavahelised tegemised eriti. Aeg-ajalt saab ta raevuhoogusid, ent need on mööduvad, ja ei avalda kellelegi vähimatki mõju. Kempesse suhtub ta paradoksaalse stoilisusega: “Sinä olet väärällä taistelutantereella suhteessa minuun, eivätkä sinun aseesi toimi minuun.” Kempe katsub kõike mis ta suudab, lõpuks põletab maha koguni Lempeliuse Kõppu ehitatud kabeli, Lempelius ärritub küll, aga lõpuks rahuneb, sest idee Kõpu kabelist kui tema exegi monumentumist on tema jaoks juba kahvatunud.
See aeg on üksilduse kulminatsioon tema elus, ja seda kestab põrgulikult kaua. Tema lapsed on temast eemaldunud, oma kodus on ta võõras, oma kodumaal on ta võõras, rahvas kelle seas ta elab on talle võõras. Kerget lohutust pakuvad tema rännakud mööda jääd ja metsi, väsinudvõitu raamatute studeerimine, aga valu ei anna temas enne järele kui aeg selleks on küps, – leevendus, millesse temal usku ei ole.
Ometigi on tal üks ja antud olukorras kõige tähtsam: – oskus kannatada.
***
Catharina närvid ütlevad üles. Mees, kellega ta on abielus, ei osuta talle mingit tähelepanu, mees, kelle suhtes tal on kirg, kasutab teda häbitult ära. Koht, mida Catharina nii kaua oma koduks on pidanud, muutub tema jaoks vanglaks, ta soovib sellest välja, aga tal pole selleks mingit võimalust. Tema, kes neist kolmest on kõige vähem end üksi tundnud, hakkab tasapisi haigestuma, nagu teataks tema alateadvus, et sina ei suuda seda kanda. Vägijoogid maitsevad talle rohkem kui varem, palju hiljem, juba nii madalale laskununa, et ta neid küla pealt kerjamas käib, – sooritab ta purjuspäi terve rea provotseerivaid samme, et Lempeliusest tema jaoks vähemalt mingeidki omandilisi tundeid välja pressida. Kui inimesi on ligimail, siis Lempelius üritabki oma naist korrale manitseda, tal on lihtsalt piinlik, aga sellel momendil ei jõua see kõne pärale niivõrd Catharinale kui tunnistajatele. Catharina muidugi vaistab taiplikult, millega ta saaks Lempeliust kõige teravamini haavata, ja nii, keset ühte kõige tugevamat tüli ta sõimab teda näkku soome hooraks, soome krantsiks ja soome ...mis see kolmas oli?
Lempelius vajub selle peale valust kokku, sest äkitselt on ta midagi mõistnud, – ning see on esimene kord, kui ta üldse selgelt tajutavat, selgesti kombatavat tunnet tunneb.
***
“Minä kierrän kehää, niinkuin ihminen, joka aina äidinkielellään laskee.
Niinpä minä merenrannalle kävelin, ja horisonttia katselin – nähdäkseni vastarantaa, jotta minä ymmärtäisin, mitä minä olen tehnyt väärin.
Mutta horisontti oli yhtä ääretön niin kuin aina ja hämmennys valtasi mieleni.
Jospa minulta olisi tämä otettu, minulla olisi helpompaa. Mutta minä olen joutunut ottamaan sen itse itseltäni, ja sen takia tätä minä en pysty kestämään.
Niinpä minä rakensin itselleni laivan, mutta omaa rantaa pidemmälle en ikinä seilannut, vaan kolusin näitä rantoja täällä – katsellessani äärettömyyttä, niinkuin mitään vastarantaa ei missään olisi. Minä tiesin, että jossain se oli, mutta tieto oli tietoa, ja vastaranta heijastui minuun niinkuin fatamorgaana eli harhainen kuva, jota ei ollut muualla kuin minun päässäni.”
***
Lempeliuse, Kempe ja Catharina kolmnurk ammutab oma elujõu totaalsest eraldatusest. Ringkond on nii väike ning alternatiivitu, et mis tahes võib kuni lõpmatuseni selles keerelda nagu soomlaste lihavõttetoitudes.
Eraldatus.
***
Lempeliuses toimub kohutav muutus. Mitte kuidagi suutes lahendada endas küsimust kokkukuuluvusest või kokkukuulumatusest, unustab ta selle, aktsepteerib, nonshaleerib, – mille tulemusel on hakkab ta tasapisi vennastuma hoopis rannarahvaga, üllatudes kui palju tarkust need algelised olendid on siiski võimelised endas kandma. Misjonär ei vaheta usku, ent muutub neile lähedasemaks, ta ei mõista enam hukka Tallinna reeglite järgi, vaid elab kõrvuti nende kommete, soovide ja tavadega. Seetõttu lõpuks niikaugele jõudnuna, et ta Catharina ja Kempe suhet avalikult näeb, ei häiri see teda eriti.
No miks ei häiri. Vahest. Ka temale käib pinda see tema enda häbitu ärakasutamine. Ent, manitsedes Catharinat aeg-ajalt, ja saades alati sama ebameeldivaid vastuseid, kaob ta vaikselt oma magamistuppa tagasi ja katsub asja unustada. Selle kunsti on ta nüüdseks hästi ära õppinud.
***
Üksi jäävad aga senised võitjad, Catharina ja Kempe, kumbki omal moel.
Catharina kirg ei anna temale rahu, tema keha vaagub nagu viimane hingetõmme enne vananemist. Isegi mehele kätte maksta ta ei saa, sest Lempeliusele ei mõju miski. Kui ta teda torkida katsub, selgub, et Lempelius ei mäleta midagi nendest sündmustest, mida Catharina talle kontidena hambu söödab. Lempelius imestleb – millal võisid need sündmused aset leida, mina ei mäleta midagi? Või siis mäletab ta hoopis teistmoodi. Catharina raev ja viha ei leia mingit väljapääsu, ta kaotab une ja muutub ärkvelolles üha rohkem selliselaadsemaks, nagu tuntakse triivivaid sadamaplikasid.
Kempest aga ei loobu tema südames näriv uss. Catharinaga nendest asjadest rääkida ei suuda, Lempelius teda ei kuula. Kontakti Kempega hingelisel pinnal Catharinal pole, nagu on olemas tema kohusetunne ja austus oma abikaasa vastu, – Kempega on tal vaid seletamatu ja allaandmatu loomalik tung, mis iseenesest on kohutavalt mõnus.
Ja seda kestab jällegi aastaid.
***
Tolle sumbuurse vaikima jäänud elu löövad laiali kuulujutud nende elust, mis aastate pärast lõpuks ka Tallinnani kanduma hakkavad. Senine ükskõiksus linnaisandate poolt asendub kohutusega, kuidas nii, meie saadame Reiki pastori rahvast valgustama ja ristiusku kinnitama, ja mis on tulemus? Tule eila meile. Tasapisi saabuvad komisjonid, hakatakse esile kiskuma tunnistajaid, inimeste loomulik uudishimu igasuguse hämara ja seletamatu järele lööb lõkkele, tunnistusi ja pseudotunnistusi sajab läbisegi kõhetu vaikimisega. Catharina on ehmunud, Kempe esialgu näeb oma soovi Lempeliuse kõigutamisest täituvat, aga ehmub siis ka ise vaguraks, mingil momendil arutab ta Lempeliusega et kas ei oleks tal targem isegi Pärnusse oma naise juurde tagasi minna, Lempelius tuleb samuti Tallinna-reglementide järgi kainele mõistusele, ja arvab, et ta peab vähemalt mingilgi moel oma perekonnaisa au nende silmis hoidma. Tema tunnistused uurijatele on läbisegi Tallinna- ja Reigi vaimus, millest kumbki osapool ei saa sotti. Kaks maailma on tema peas äkitselt valitsema hakanud ja ta ise kõigub nende vahel vaevu jalul püsides.
Asja lubatakse uurida tõhusamalt, ning ähvardused kõmisevad enneolematult tõsiselt. Nagu dissidendid mõistavad Kempe & Catharina, et seekord seda asja ei summutata. Nad otsustavad põgeneda, nii nagu talupojadki kiriku nõudmiste eest, lootes, et nende afäärid hämarusse jäetakse nii nagu maarahvagi puhul. Tallinnale on aga auasjaks nüüd patuoinad kätte saada ja see ka paari aasta pärast juhtub. Lempelius laotab nõutuses käsi. Kohtule Tallinnas ei oska ta midagi mõistlikku öelda, veeretab otsuselangetamise nende kaela. Otsus aga on tolle aja kohta ebaloomulikult vali, nagu poliitikaski patuoinaste leidmise puhul, ega Lempeliuse positsioonist pole nende kaitsjat. Hukkamine viiakse täide peaaegu vahetult pärast kohust, ülikiiresti, nagu kvootide täitmisel.
Lempelius vajub ja alles nüüd hakkab ta läbi haamerdama kukkunud tunnete mõistma, kes oli Catharina tema kõrval. Jah, kes ta oli? Kohusetruu, veidi labane naine, kes oma elu Lempeliuse käestlibisemisvõime kõrval mitte kuidagi koordineerida ei suutnud. See tunne viib Lempeliuse veelgi rohkem põhja, sest ta on lõpuks ometi leidnud eneses empaatiavõime. Taipamine, kui üksinda tema naine end oma viimastel nädalatel tundma pidi, teeb ta halvatuks. Aga selle viimse avastamise eest peab ta maksma hinda, mida ta enam ei suuda.
Ta saavutab rahu, ta saavutab kontakti iseenda ja oma südamega, samas kui ta mõistus hakkab tasapisi hääbuma, vajub oma unenägude ja seletamatute voogude sisse, mida üha uued ja uued Reiki saabuvad komisjonid räsida katsuvad. Lõpuks, kui ta on juba täiesti nõder, jäetakse ta rahule. Tema surma ajaks ta mõistus on valge ja pehmenenud nagu päikese käes soojenenud vill.
Ühest tema pojast saab Hiiumaal rätsep, kes kaua pärast Lempeliuse surma ikka veel jandib kaasavaraks saadud majaga Haapsalus.
Eessõna libretole. Jüri Reinvere 2002 ©