KLASSIKARAADIO
23. XII 2000 kell 23.00 - 0.00
Kas pole mitte nii, et muusika ning kõik meid nähtavalt ja nähtamatult ümbritsev kulgevad mingis ajast lahutatud olekus käsikäes, või on see nii? - Nagu oleks üks muusikateos kivistunud olekusse, mis on vaikinud ja mida ümbritseb õhuline maastik ja selle veidi tumedam taust? Kas ülespoole küünitavad müürid pole analoogilised ülespoole suruvate, tõusvate, järjest rohkem tõusvate meloodiatega? Või kesklöövi valgmikuakendest sissetungiv valgus nagu lõputud kaunistused Couperini klavessiinipalades?
Kirikute kaared on ju iseenesest juba üks muusikaline žest. Üks käeandmine ühelt helilt teisele, üks kerge libisemine üle aja ning toetumine järgmisele sambale surutisega, mis koosneb kõikide tema loojate elulugudest.
Nii ühinevad selles lühikeses protsessis kõik: heli loojad ja heli alusmüürid ja õhk, mille üle valitseb muusika ainukene ainuvalitseja: - ja see on aeg.
Ning kõik kordub: sekundist sekundisse, sekundid põimuvad minutiteks ja minutid tundideks. Ühed žestid ulatavad end järgmistele kanda, ja üha järgmistele, kuni sekundid sulavad kokku aastateks. Ning aastad on hulk, nagu üks muusikateose arhitektooniline tervik.
*
Nagu sulavad kõik piilarid ja baasid ja nelitised ja külglöövid kokku üheks ajast lahtiraiutud tervikuks.
Sest kirik – oma ehitajate kätest loovutatuna – on kahtlemata jäänus ajast, mil ta sündis, ja nende saatustest ja eludest, kes teda ehitasid – ja ta kulgeb edasi, muutumatuna.
Täpselt nii, nagu muusikateos.
*
Aga lõppude lõpuks kas pole hooneidki igasuguseid – nagu muusikateoseid, neid, mis kaovad ja muutuvad nähtamatuteks aja puremise tagajärjel?
Eraldatud põhjamaised kirikud, nukkumas keset pimedust, uksed lukus, aegajalt sinna kogunevaid inimesi, tuisk ukse vahel, hüpe ühest sajandist teise, köhimine. Ümberringi suur, võimas, allaandmatu, nähtamatu ajalugu.
Nähtamatus on petlik, sest tegelikult ju – nii-või-teisiti - on omas ajas toimunud loomine mõjutanud neid, kes selle ümber on elanud.
On see ühekõiksuse probleem, et ühte väikesesse fragmenti võiks peituda kogu tuleva ja eelneva ajalugu nagu möödalibisevasse öisesse hetke või kirikusammastesse – sellega ammendatav? Üks pala nagu lapse käega joonistatud pilt: nurklikud figuurid, sirged ja silumata jooned, pilte väikestest momentidest: puudest, lilledest, päikesest ja autodest, kõigest, mis ümbruses olnud ja mis saab tulevikus olema?
Ja loor, mis tühjade majade ja muusikate üle langeb võib halastamatult varjutada ka neid, kes selle lõksu on sattunud kogemata.
Täpselt nii nagu võitleksid kõik muusikud ja arhitektid ja ehitajad ajaga nagu maailmasõjas: ühed väehulgad pääsevad lihtsamini, mõned varjavad end metsas, kust kunagi keegi neid ei leia, kolmandad langevad Kurski kaarel lõksu nagu hiigelkala lõugade vahele - olgu pealegi, et nad olid tugevad.
*
S'éveille-t-elle en lui
Déloge l'homme en lui
Un ange vole
Un ange vole
beau
Se love-t-elle en lui
Furtive elle en lui
Un homme change
Where I can hear the cries :: etrange
parfait mélange
The pleas :: S'échange -t-il d'aile en elle
of my children :: Un homme sombre change en elle
Un ange bombe :: Sweet Virgin
Sweet Virgin ::
Sweet...:: un ange blonde
your eyes :: Dérange
Dark-eyed virgin :: ...doux...
I want to ask you :: ...parfait...
This question :: ...m...
:: sexe d'un ange ::
(Guesch Patti:Blonde / MacMillan:Virgin of Guadalupe)
*
Lummemattunud maakohas tungib vaikuse olemus eriliselt teravalt esile – pimeduse sisse mähkunud varjud just nagu tühistaksid selle reaalsuse, mida loodus on. Järele jääb vaid sirge tasapind, kontrastideta ühene, tume tasapind, ja aeg selle sees tõmbub kokku, muutub impulssideta valguvaks, jõevoolulaadseks liiniks. Külmad toonid saavutavad mattja katte, soojad toonid muutuvad endisest pehmemateks - ja korduv, tasane rütmika joonistab veelgi teravamalt esile aja peatuse. Pimedus on aeg, kui inimesed sulguvad oma mõtteisse, kuulavad Klassikaraadiot ja BBC Worldi, hingavad kergemini ja mõtlevad vähemate sõnadega. Tänaval liikumine joonistab meloodilise joone üle harmooniakanga, autod kihutavad hääletuilt. Hetk püsib paigal, nii kaua kui pimeduski püsib paigal. Sellel hetkel ei otsi aja impulss oma totaalsest peatusest väljapääsu.
*
Need keskeuroopa sakraalehitised, mis on imestele sündimise ja suremise kohtadeks, viivad hardusest rabatud inimesed otse keset kõlblike ja vähemkõlblike tunnete pööriseid, kuigi nad praeguses kommertslikus maailmas katsuvadki anda ajutise rahu ning peatuse. Altareid, pühameeste kujusid, kerjuseid, vaevatud tööotsijad, hauaplaate, läbipaistvat valgust, koorilauljaid askeldustes, - ristimisvaagnaid, arusaamatus keeles sumisevaid turistiparvi, - ning enne kui oled jõudnud korralikult uksest sisse, oled juba läbinud kogu elu kirevuse.
Kirikukaared žestikuleerivad vilkalt, ja köhatuste ja kõhelusega küllastatud inimmassiiv sulab kõikide nende kesk- ja kõrvallöövidega kokku üheks ajast lahutatud tervikuks.
Ja sellest veidi maal eemal – hülgeid lumistel randadel, vuntsid lehvimas tuule käes.
*
Jüri Reinvere © 2000
pealehekülg
raadio
