Raadiosaatesari György Ligeti 80ndaks sünnipäevaks
“Ma kujutan ette tugeva afektiga, kontrapunktiliselt ja meetriliselt väga kompleksset muusikat, labürinditaoliselt hargnevat, väljakuuldavate meloodiavormidega, siiski ilma igasuguste “tagasi-millegi-juurde”-žestideta, mitte tonaalset, ent mitte ka atonaalset. Mul pole selle komponeerimissuuna tähistamiseks veel nime, ja ma ei otsigi mingit nime. See, mis mul meeles mõlgub, on hingestatud, tugevalt kontsentreeritud kunstivorm. Ma püüan, väljaspool igasugust modernsust, muusikas uuesti elustada midagi meie tänasest elutundest”.
Doorbell overture (Le Grand Macabre). Fém (Etudes).
IV osa – Labürint
Mikrovaatlusi makromaastikel: — Meresinine hämarus peegeldab telefoniposte, joonistusi mõlemal pool kätt, – tõuklevaid kemmerguid Euroopa idasemais otstes, väljasurnuid mootoreid viltu teel, jõusaalide hõbedasi liine, lõhnatute telefonipostipärgade kombitsaid sisemaade sügavustesse. Kadumaläinud päevikulehed kirjeldavad elus olematuid päevi, rikkiläinud arvuteid raadiojaamades, kus automaatteadustaja loetleb vankumatu järelejätmatusega sümfoonilisi nimekirjasid klaveripalade ette ja taha, – valet aega, nii-et iga hetk mõni kompuutritest kehtestab aastaarvuks 1985 ja soovib keset tühja seitsmendat korrust kõigile Head Uut Aastat!.
The lobster quadrille (Madrigals).
Üksik seismograaf registreerib peaaegu olematu võnke allveelaevalt, kes päästis kilomeetrite sügavuses välja surmaohke. All vete pimeduses rüseleb ringi tropp õhku ja katkenud raadiosignaalide juppe, joonlaudu mõõtmas teekonda põhja, kalu põgenemas sündmuskohalt. Olukord muutub iga hetkega: tervik laguneb koostisosadeks, tükitisteks arengupeetusteks, tarbetuks muutunud õhk paiskub pinnale ning detailid vajuvad settena merepõhja, moodustades sinna terveid pahempidipööratud kontoreid. Pisidetailide rägastik pikkades liinides, väikeste osakeste jutustust mööda inimsilmale haaramatut tervikut: – osa neist kõnekad, osa sisutud, nagu kõiksugused sõnad. Reeglid ei oma tähtsust ega ükski osa ei lange niikuinii temale ettenähtud kohta, vaid suvalise kiirguse ajendeil, — erinevalt muusikalisest ajast, kes nõuab endale algul ainult kallast kumbassegi otsa, ja samas kehtestab teekonnale terve nimekirja reeglitest.
*
Väike ununenud järv tihedalt asustatud saarel, keset salajasi maa-aluseid kaevandusi, mille jaoks tehakse Põhjamerel veealuseid uuringuid. Maakohtade idülliline ja muretu vaikus, päikese saba puudutab maapinda, ja limpsab keelega üle maa: – tema keel on seda tehes, nagu alati, sihitus käändes.
Kõrgeltfiltreeritud lained.
Ja õhtul hilja tõusevad järved lendu, tasaselt imbudes suitsuna atmosfääri ning – muutudes seda kergemaks, mida kõrgemale taevasse nad on pääsenud. Puuvõrad katsuvad neid veidi takistada, kuid nende haare on olematu: – põhjustavad vaid tühiseid kriimustusi äärtel. Vete keskosad tõusevad kiiremini kui servad, – maastikele kujundades voodilinaseid kummitusi, selliseid nagu suvekodudes, kuhu on saadetud kooliõpilasi. Järvede tasast suhinat nende rändeil, Maa gravitatsiooni eiramist, salapärasuse õhkkonda, üha sinisemaid toone, ja kissellitaolist kokkusilundumist sihtkohas, kus vesi laotub laiali mööda kosmilist tasapinda, ja tasapinna all ujub ikka veel ringi üksik koha.
Automne a Varsovie (Etudes).
Erinevalt inimestest ei juurdle kohad selle üle, mis on möödunud ja mis on tulekul. Nende seiskumised igasuguste aja altarite ees on tingimustetud, ...seevastu millega inimesed terveid milliaade täidavad. Koha juurtetust, tema lahtiolekut ajast ja ruumist, ja ehkki vankumatult püsides nii ühes kui teises — ta koostab oma ümbruse enese jaoks vabalt. Aeg-ajalt tekkiv vajadus uue koha järele, – põgusaid momente, sest ajahetk on mööduv, ja enne kui sa oma mõtteid teritad, võidakse see igatsetud koht potti pista ja ära keeta, – ..kusjuures saba jääb kaane vahele ja klõbistab end seal vallatult.
Anfang. Tuli.
Üleskaevatud peenraid Päikese pinnal, leegid vihmaussidena välja sähvimas ja oma aednike ninadest vihaselt kinni kargamas; sipelgaid närimas pudruks kosmosejaamade seinasid; teleskoopide kinnituskruvisid, kes aeglase graatsiaga pidevalt iseenda ümber pöörlevad; Maa külgetõmbejõust irdunud tiigid lendavad Päikese pinna kohal ja ööbivad Päikese sügavamais nõgudes, norinal omaette ümisedes. Samal ajal kogunevad Tallinna laulukaare alla konnad ja esitavad ühendkoorides "Meil tiigiäärne vannitoas", – tuhandete käsipidurite kägin ümbritsevatel maanteedel.
Flying Robert (Madrigals). L'escalier du diable (Etudes).
Pilk Maa peale Päikeselt: veetilgad, mõned lombid nagu vannitoa põrandal oleks vett, õhuke sammal, mille sees elavad mutukad. Ebaühtlane, konarlik pind, pealmise limakihi sees lendavad tahmakübemed, mille külge takerdununa mutukad ühelt samblalt teisele reisivad. Mutukad laulavad, kogunedes selleks ettenähtud paikadesse.
Suur tõus.
Satelliitide sipelgapesi Päikese ümber, lahtunud metalli ja sõnatut hämmingut. Päikese sügavuses ringiuitavaid allveelaevade kogusid, pimestatuna seniharjumatust valgusest. Pingviine magamas laevade ninadel, senikaua kui need tulevoogusid kahte lainesse eemale pühivad. Imperaatorlikke trajektoore ja kõigutamatut suunakindlust: allveelaevadel on siin ohtraid võimalusi lõigata, neid ei takista ei sügavused, ei ootamatud kaljud. Päike sülgab endast aeglases, kuid vankumatus kokku- ja lahtitõmbamises kosmosesse neljandaid välteid, mis kunagi hiljem veetilkasid Maa peal silitavad, kuniks tilgad aurustuvad ja nende kohale sõnajalad kasvavad; allveelaevad vappuvad õõtsumiste võngetes ja pingviinid hüppavad tulemerre, sealt üksteist laperdavalt taga otsides.
Coloana infinita (Etudes).
Mikrovaatlustel makromaastik muutub väikeste detailide väljaks, pisidetaile igal pool, igas suunas, – kogu mu sõnavara, mis ma siin praegu loetlen, on täidetud tillukeste sõnavahedega, mitmuse haruldase neljanda vältega, sõnajalad on kasvatanud häälikute sisemusse oma juured ning kaarduvad suurelt longus üle horisondi. Lauseid nagu rööpaid päikeseloojangu suunas. Rohelisi, lõhnavaid, brucknerlikke liine üle taeva, – sel hetkel kui ma jõuan lause keskossa, olen ma juba ületanud kümneid horisonte ja kümneid sõnajalgu, ja mida kaugemale esimesest sõnast ma jõuan, seda rohkem rohelisemaks maastik läheb, mis avaldub selles, et minu jutt muutub järjest rohkem botaaniliseks – kuid süüdi selles on mitte lauseehitus, vaid taimed, mis kasvavad häälikute sees. Sellest hoolimata, mitmuse neljandad välted ületavad oma lendudel lauselõppude poole tuhandeid takistusi: raamatulehtede kahinat, kes väidavad, et neid pole olemas ja kes siiski end äkitselt lehitsema kukuvad juba ainuüksi sõnade hingeõhu käes; võõrkeelte aktsente; kümneid konjunktiive, kes katsuvad vältele jala taha panna ja teda komistama lükata; edevaid öeldisi ja sihitiste kriipshuulelist kohusetunnet, mistõttu sihitised troppis koha peal ringi tammuvad ja üleüldises peataolekus käsi laotavad: saa sa siis aru kuhu nad peaksid minema või mida nad seal peaksid ütlema. Kuna kõige ahelreaktsiooni alusepanijaks on mitmuse neljas välde, mitte ainsuse, siis on nad kapitaalselt puntrasse jooksnud ka laadivahetusega, muutes vokaalid üksteise otsas inisevaks kliistriks. Lause lõppu, just sekund enne punkti, – sinna, kuhu toetub sõnajala-vihkude sulg, – kägardub kokku häälikute metsamassiiv: see päikesest siiakantud energia, ning kuhjub punkti otsa, lömastades viimase pooloimetuks.
Enigma.
Kui makrotasandilt vaadata alla mikrotasandi suunas, siis võib märgata kerget, peaaegu detailset liikumist ajarattast vastupäeva: – häälikute klammerdudes iga väljaulatuva sõnanuki külge, justkui katsuksid nad ohates vastu panna liignimede tuulele, mis tema rattaid käima paneb.
Tõus tippu.
*
Intermezzo 3 – Kristalliseerumine
Reet teadustab, häired. Soome saaristukoopad. Filtrid.
Räsitud Põhjanaba plaatinahall serv, täis torujuppe sinnapaiskunud avariidest ja arvutite kajast õhus. Jää peale kukkuvaid nõusid, tätoveeringuid hüljestel, kes ehmunult aukudest välja piidlevad. Su sammude müdin tuhandete kilomeetrite kaugusel oleva seismograafi näitudel.
The alphabet (Madrigals).
Ettekujutusi, peegeldusi atmosfääris. Torude undamine, iseleiutuvad instrumendid, Conlon Nancarrow’ mehaaniline klaver jääpankade omavahelises tantsus, Indoneesia gamelan-muusika su riietes, Aafrikast Alam-Sahhaara Banda Linda suguharu muusika, Buganda ksülofonimuusika, mõtete sosin jääseintel, ühelgi neist pole suuremat nivood.
Jääklibus vedelevaid raamatuid, Boris Viani romaanid, servad märjad, leheküljed plagisevad tuule käes ja sülitavad pritsmeid veealustele haudadele, – jääkiudude fraktaalgeomeetria, – Picasso, Cezanne’i ja Escheri reprod, haudadest välja uhutud, — keerdtreppe üles taevasse, mille ülemistel astmetel lesivad hülged lääbakil, ja vaatavad kellavärgi vaheaegadel üksteist.
Lagedus äärest ääreni: avar, tasane ja samasugune, halli ja valget, pruune ja kollaseid triipe, sinine. Mõnes kohas kõrgendik, mõnes jää veetu säng, vabadus, kumisevate müüride tagant helgib vastu peatükk mis jäi tookord õppimata ja mis on uuestisündinud unenäona. Kaugete unenäosavannide kaja, nägusid fotodel mis kadusid laagritesse, peegeldusi mälukoridorides.
Küsimärke õhus, vastuseid, mida ei tea, summutatud häbi, õhulagede vaikimine, klaasjat pinda üleval, mille sees libisevad üksikud tumedad varjud – ning silmapiiril vihma püstine sein.
Touches bloquēes, Arc-en-ciel, Cordes a vide (Etudes).
*
Tuul tuustib luudadega jää ülemisi kihte, lihvides neist välja kristalle. Mingi tuimus, täppislikkus, aga ikkagi mingi jubetu tuimus: ajaloo järjepidevus. Mõttessevajunud päike, musti liikuvaid täppe tema pinnal: sukeldumiskohtade keeriseid; planeetide ringlemine imeva suhina saatel mööda atmosfääri, linnuparv kihutamas kannul.
Muutunud valgus koduteel, päike vales suunas, kui harjumatul kellaajal koju sõita. Linnuparve kontsert varahommikustes hoovides, jäälahmakate vajud kalded vasakule ning paremale, kõigutamatu enesega rahulolu, hoolimata pahuksis sümmeetriatest.
Tõus, vaibumine, uus tõus.
*
Linnud lõikavad raudteejaamad pooleks, – perroonide surmaohe; vale kellaaeg, tagasikerimine, kellad krutivad end poole tunni võrra varasemaks ...ja kõik uuesti otsast peale. Raudteejaamade vaikus, pudedaid seinu. Inimesi ootuses. Rööpaid eikuhugi. Päikese sissehingamisest väljalendavaid linde, valguvaid rõngaid taevas. Lindude kogunemist parvedesse, aeglaselt õhust mahasadavaid sõnajalaõisi. Parved tihenevad, otsivad vormi, moodustavad kiilu, – ja pikeerivad raudteejaamahoonet, lennates otse arkaadide vahest sisse, ja pihustavad kunagise merepõhja kohale ehitatud hooned liivateradeks.
Kõik taustad.
Kristalliseerumine, ajaloo luudade suur pühkimisetöö, rahvaste rändamine niiskuses, otsides ja kaotades oma identiteete korduvate laulurefräänidena; hästimeigitud daame parkides, kaasas vargsi hõlmadesse ärapeidetud pudel ja nööri otsas puudel, kes on end kapitaalselt lumega kokkumäärinud, – lumine puudel, kes loeb lund puudel, mis pudelitena puude otsas linutavad, - - kuniks lumeks muutub pudedaks lagunenud ajaloo puudest kokkuluitunud luud, - laisalt lauldes lumisele puudlile laulu, - milles leotati - lumist lambaluud.
Pikk vahe.
*
275-tonniste kivide lend üle Veneetsia paneb õrnalt värelema kogu veepinna. Üksiku mootorpaadi kaugenev põrin, valgus tõmbab peeni triipe vetekurdudele, lainete hääl krabiseb vastu kivide koort; kivid taevas riivavad laisalt kirikutorne, helistades nende plekist katust, – peatuvad, õõtsuvad vasakule ja paremale, siis üles ja alla, pannes tokerduma ka horisondi tagant saabuvate järgmiste kivide voo. Pundar kasvab ning migristub, tema liigutused on üksikutele koostisosadele nakkavad kui kuulujutud, tükk aega keerleb see pilv nagu hiiglaslik maailmaratas mööda senitajumatuid linnakõrgusi – siis tõusevad kivid uuesti liikvele, hakates puskema üksteist alt ülespoole, – tõugeldes, kuni tekivad värvilised kivilained alt üles. Vesi seiskub ja pinnale tõusevad kreemjad kalad, telefonipostid hakkavad eredalt lõhnama; kohvikute lauad hüplevad kannatamatult oma kohtadel, nagu oleks nende tund tulnud, osa neist liguneb juba kanalis; paatidest on näha ainult majade taha silkavaid ahtreid nagu kassisid. Kivide lainetus rahuneb tasapisi, osa tellistest vormib mõned tagurpidised rõdud, säbru moodustab postamente, pead alaspidi. / Kui seista pea peal, siis peab meeles pidama, et tuleb vaadata hoopis jalgade pool toimuvat kui ettekujutust tegelikust maailmast.
*
V osa – Sihtpunkt
Car-horn overture (Le Grand Macabre). Cuckoo in the pear-tree (Madrigals).
Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese detaili oma: anda mõnel ainsal noodil sündmus mitte pikantsusena, vaid elumahlase tervikuna; kujundite konflikt, neid eritlemata; ümbrusekujutus, sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma surutisteta, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on oratoorium sekundis. (Fr.Tuglast parodeerides)
En suspens (Etudes).
Jäämägede mikrostruktuurid, sissetakerdunud aktsente: tahmakübemeid, sääse jalg; kuppeldunud õhutilku moodustamas pärlkeesid, mis kokku ulatuvad miljonitesse kilomeetritesse. Peened kihisevad praod klaasseinas; mõrasid, katkeid, peenestatud ja peenestamata ainest, hõõrudes üksteise vastu ning hõõrudes peaaegu täheldamatut energiat maailmaruumi. See on energia detailis.
A long, sad tale (Madrigals).
Lepingute puhangud, iseenda vaikinud olek – jõudu ja teatavat puhtust, või kui mitte alati puhtust, siis – ütleme, ammendamatut uudishimu.
Galamb boron (Etudes). Helisemine.
*
Vaid äärealadel on makrotasand üks sellega, mida on mikromaastik. Nagu iga silmapiiri puhul, eesmärk on alati vastaspooluste ühildumine, proportsioonid vaid teised, väikesel on suure omadused, suurel väikese.
Vaikus.
Linnud maanduvad piirideta tasapinnale. Jää sulab nende vaikuseks laiali, taevas tõmbab servad kokku, - ja laseb atmosfääri lahti - öise helina.
Bach, Partita in Es: Prelude.
*
Epiloog
Lux aeterna. Poeme symphonique.
Väikesed krigisevad Transilvaania jõusaalide kuukaardid, nagu muistsete inkvisiitorite sissepääsuload, mis kunagi ei näita oma päikesele nähtamatut poolt. Vaikinud lapsepõlvetubasid, kapis klõbiseb seal anekdootide lugemise käes lustiv luukere. Ristmik otse akna all. Ühe tee otsas kumab mingi kauge visioon, tundmatuseni arusaamatu, keset kreemivärvilise kruusa püstiseid ogasid.
Laternate koonlad tänavatel niiskuse sees nagu geomeetriaõpikus, betooni ühetoonilist valskust, üle lageda asfaldi pilvede märg säbru, varjudeta valgust, pimeduse varjusid. Siniseid värve maalija pintslisulgedes, üha tumenevamaid, sekka heledamat, autode ümmargusi silmi ja rattakummide balansseerimata nadinat tuulte aimamatutes puhangutes.
Tunneleid vasakul, tunneleid paremal, treppe ja platvorme: maa sügavustes mühisevad rongid, maa peal autod ja koridorlinnade turgudel ja platsidel furgoonid, mida ei ole kunagi ümberregistreeritud ega edasimüüdud, – tolmav, haisev ja pealetükkiv, aga nagu asjatu kahetsuse viiv kõnnivad sulle vastu inimesed, hästi riietatud ja hästi lõhnastatud, justkui detailsed kaunistused Bachi Adagiodes, ilma konfrontatsioonideta.
*
Helilooja looming on ju avaram kui tema biograafia. Kuid päris tõelisel põhjal baseerub see looming ikkagi tolle biograafia ulatuses.
Seejuures siiski mitte unustada: ka tähelepanu, uurimuslik süvenemine ja fantaasia kuuluvad biograafiasse.
Mai-Juuni 2003
[56’40”]
Jüri Reinvere © 2003
pealehekülg
raadio
