Raadiosaatesari György Ligeti 80ndaks sünnipäevaks
Proloog
Poēme symphonique.
Jäljed vees, auklikud tasandid, jälgi pole enam. Sõnad kanduvad üle lainete, kellad löövad öötunde, linnud naelutavad end pimedusse. Varjud on hävinud, nagu on hävinud aastasadadesse vajunud kellasseppadegi toksimine.
*
Kaugustes esilekerkiv Transilvaania, kus kastaneid kukub puude otsast alla nagu okassigu, – puude oksad närivad üksteise sisse auke ning metsad peatavad kajasid. Suurepärased ja hästisäilinud keskaegsed saksa linnad koos nende ungari- ja rumeeniakeelsete nimedega: omalaadsed külad, milliseid ei näe enam kusagil. Keset mäestikurajakesi eikuhugi, vajutavad uitmõtete looked fermaate üle orgude: vaated vabad mõlemale poole, ja mõistuse induktsioon siinkandis on samalaadne nagu pühameestel ja pühvlitel: ikka harali igas mõeldavas suunas. Jõesügavustes elavad kalad, kes ampsavad veepinnalt parte. Lõuna-Karpaadid ja Nicolae Ceausescu ehitatud mõttetu ja suurepärane serpentiinmaantee, mis ületab mägede harju 2000 m kõrguselt, aurates õhuvoogusid lindudele stardiks. – Kuumusest jäätunud taevas, pilved piimana üle kivimassiivide keenud.
Sokk. Külakapell. Rong
Nurkteravate külgedega väljasid, inimesi komadena nende servadel, – radade niidistikke, mis uudishimulikult kaljude vahele laperdavad, üha pruunimaid toone – siit alates kõik on sünkroonis, siit alates võbelevad hääled mäetippude vahel, nagu niisked juuksed, – siitpeale linnusulgede, aknaluukide, teekannude plagin, siitpeale iga üksik osa sinust pidevas liikumises. Mis hoiab hingesid vaesuse kätte kokkukuivamise eest nendel mägismaadel, on see, et siin on küllaldaselt, kuhu varjuda – ja siin on rohkesti ruumi, et näha sissepoole.
Lontano.
*
I osa. Lontano (kaugusest)
küllalt pikalt
...Kogu tuba on täidetud peenekiulise, äärmiselt keeruka võrguga, sarnlev siidiusside eritisele, kes enne nukkumist koovad täis kogu kasti sisemuse. Kanga sisse jääb peale sinu veel teisigi olendeid, ööliblikaid ja mardikaid, kes tahtsid jõuda mõne hubiseva küünla valgusruumi; suured, niiskusräpased padjad, mille kõdunenud polster valgub lõhkikärisenud püüridest välja. Koestikku takerdunud elusolendite iga liigutus tekitab võnkeid, mis haaravad kogu süsteemi, nii-et rasked padjad õõtsuvad samuti lakkamatult siia-sinna ja panevad voogama kogu kanga. Aeg-ajalt võimendavad liigutused üksteist nii tugevasti, et kohati võrk rebeneb ja osa mardikatest saab ootamatult vabaks, et varsti pärast seda lämbuva sumina saatel võnkuvasse punutisse uuesti ära eksida. Need siin-seal esinevad äkilised sündmused muudavad vähehaaval kogu võrgu struktuuri, mis põimub järjest enam läbi: mõnes kohas tekivad lahtiharutamatud sõlmed, teistes avanevad tühikud, kus mõned algse punutise tuustid ümberringi hõljuvad nagu härmalõngad. Muutused süsteemis on pöördumatud: ükski seisund ei või korduda. Midagi kirjeldamatut kurba – äraniriseva aja ja muudetamatu mineviku jahtuv sulam. (Ligeti unenägu.)
Muusikat.
Ettekuulutuse äratundmatu skeem, kauge kaja millestki, mis pole veel saabunud, ja mille märkamine, kasvõi endas, nõuab tõelist meisterlikkust.
Kaheksajalgseid semafore, nende järske liigutusi üles ja alla, sirgjoonte korrapärasust, lõputuid moodustumisvõimalusi, – ja üksiku rändaja eeliseks on eirata kõiki fooride teejuhiseid, kui ta tahab leida midagigi väärtuslikku.
Suured kogumid käituvad alati etteaimamatult, kaosest koorub süsteem vaid tundmatuseni arusaamatute vihjete põhjal ja nende tardumine püstisteks ehitisteks tähendab tohutul hulgal nähtamatuid protsesse. Maastikele tekkinud majaseinad on krobelised ja võiksid mistahes hetkel lendu tõusta, plagistada oma täisnurki ja hüpata õhku, vehelda silmapiiri taha, lüües kahte leeri kõik oma teel ettetulevad takistused.
*
Muusikat. Tõus.
Vajuvad vagunid, maa alla vajuvad vagunid. Nagu oleks maastik seestpoolt avanenud ja sisemus välja kistud – puud koondavad oma võrad vihku ning linnud närveldavad parvedes, ja sõidusuunda vahetanud rongid hakkavad aeglase mõnuga laskuma maa sügavustesse, alla-eemalduva poole, mingis kuninglikult tardunud uhkuses. Neid on näha kuni silmapiirini, suuri ronge, väikeseid ronge, lühikesi töppis vedureid — horisont on leekpunane ja rööpad on väänelnud end kobarateks üksteiste ümber, helistikud moonduvad heledast aina tumedamaks, rongide pikaksvenitatud varjud tõmbamas end mööda maapinda üha sügavusesuuetele lähemale. Lühike kokkutõmme. Kui vagun on lõpuks kadunud, jääb maapinna kohale õrn virvendus, nagu kuumusest.
Muusikat – suur tõus, ja lõpprahuni.
*
Kõik see, mida oldi tehtud sajandite vältel, irdus, – muutus helmesteks piki viit noodijoont, pärlite mänguks, – pärlite, mille tuumad olid kägardunud pisikesteks mustadeks südamikeks. Euroopa põiktänavate kangialustes sosistatakse spekulatsioone rassiliste kuuluvuste kohta, linnade sisse tungivad tankid sõidavad üle kõigest ettejuhtuvast, imperatiivselt ennustades üleüldist tulesülgamise religiooni, ja mõnisada kilomeeter eemal joonestavad heliloojad numeroloogilisi tabeleid, pead kumaras, – tabeleid, mis üha enam muutuvad kinnisteks sissepoole kasvavateks funktsioonirägastikeks, kuni pinge nende sees paisub talumatuks, ja vormib nende sisu kristalliks. Tabelite servad kihisevad seespoolt tuleva jõu mõjul rütmilistest tõugetest, väikestest, suurtest ja märkamatutest impulssidest, vaiksetest, tugevatest, punkteeritud ja punkteerimata kribust, mille tõttu osa neist hüppab üle paberi serva ja pudeneb lõbusaks ja pahandusttegevaks segadikuks põrandal.
[Boulez – katkend kaugelt.]
Ütleme, et on aasta 1961. Tabelite tuum on moodustumas hiigelrõhu all teemandiks.
*
Intermezzo 1 – Neli tasapinda
Lux aeterna.
Hõreda õhu kõrges registris, lahtub öö jooksul sinna kogunenud niiskus, ja tema ülejäägid laskuvad maapinnale vaikusena. Selle kohale poeb öö eest peitu salajasi linde, selliseid, kes on terve aeg nähtamatud, tiibade all nõrk kihin: õrn jää hääl, (…aga ainult siis, kui sa surud oma kõrva vastu nende pehmelt väljasirutatud tiibasid)... Lindude hääletud kogud liuglevad mööda atmosfäärikihistisi aeglaselt ringi, seiskunud meetrumis ja rütmideta helikõlas, ja nagu rongidki: – nii kaugele kui silm kannab. Nende teekondadest ei jää maha – sel hetkel veel – vähimaidki varje.
Nendel tundidel avaneb üleval makromaastikes üks seninähtamatu läbikäik, – läbikäik, millel on oravasaba kuju, – veelgi kõrgemale, valgusetuse tasapinnale -, kust kogu maapealne tegevus on jälgitav kui läbi klaas-sirmi, – kahedimensioonilisena, igasugused maapealsed piirid teravalt välja joonistatud.
Üks heliline satelliitpilt – satelliitpilt läbi kõigi atmosfäärikihtide, kõikide kihtide omaduste ja värvide, üksteise peale tukkumajäänud siluettidena …. Ja kuni maa-alla vajunud rongideni välja.
Pikk, kerge tõus.
Päris hommiku eel, siis kui valgus hakkab uuesti tõusma, lindude vargse kadumise ajal, jääb nende sabadest õhukihtidesse järele õrn viir: pisikeste punktide kogu, – mis langeb maapinnale vihmana, – vihmana, mille üksikud piisad ei ole teineteisest vähimalgi moel eraldatavad, vaid moodustavad ühtse püstiseisva välja.
*
II osa – Proportsioonimuutused
Atmospheres. Metsis. Esimene kulminatsioon, suur laienemine.
Aga, nendes kohtades, kuhu tankid sisse sõitsid, seal nad lõid niikuinii surmahoobi rütmidele, sest inimesed, kes olid nii kaua elanud keset impulsse, rõhulisi ja rõhutuid, ettemääratuid ning ootamatuid, olid järsult üle koormatud oma ellujäämisemõtetega, et veel selle keskel suuremat mõtet leida isukal tantsimisel, (- tantsimisel, mis on igasuguse rütmika alus). Seetõttu heliloojad, enne kõiki teisi on seotud neid ümbritsevate inimeste kehaliigutustest, hääletutest zestidest, viibetest mööda ruumi ja aega ja kes enne kõike imetlesid Bartokit, pärast sõdasid ei suutnud mitte kuidagi tabada seda impulsside värskust, seda toorest jõudu, mis karge tuulena üle Euroopa enne sõda puhus. Tekib mingi loidus heli ühest olekust teise, üks plasma, mis vajub mööda hüljatud maja tühje koridore ikka korrus-korruse-haaval allapoole.
Teine tõus. Helikopter.
Ja seetõttu just, muutus võib sündida siin-regioonis. Aga see muutus pole niivõrd muusikaline, (tema helilised parameetrid on vaid tema välisteks tunnusteks), kuivõrd on ta üks liikumine ruumis üles ning ajas tagasi, – nii tagasi, et peaaegu olukorda, kus Maakeral polnud veel mingisugust elu. / Üles, et näha tabelite numbrirägastikku läbi klaasist sirmi: ühtlase, suure, ettearvamatult käituva massina, täis tuhandeid tajumatuid valikuid ja detaile, – tagasi, et tunnetada aja pulssi suurte hingetõmmetena, end välja tõmmates üha rohkem täistihenevast meetrumist. / Tabada kõiki läbikäike ühest kihistust teise: (kas) üles, või tagasi, on raske, kuid mõeldav.
Kolmas tõus. Helikopter. Metsis. Dialog I.
Iga muutus eeldab sihti, kuid kindel on, et suund muutub. Iga vaatepunktivaheldus eeldab fantaasiat, kuid fantaasiast jääb väheks: sõnadega pole võimalik väljendada seda, mida muutus vajab – tuleb õppida sõnatut kooslust. Iga muutus vajab vahendeid, et ületada kehtestunuid piire, kuid enam-vähem kindlasti rongid su alt haihtuvad. Pärast muutust kõik võib olla täpselt sama, ainult teisiti.
Tippkulminatsioon, kõik taustad. Äkiline haihtumine. Rahu.
“Pikk” muutub laiaks, “lai” muutub kitsaks, Lühike Jalg tõmbab ühe öö jooksul end Laia tänava kanti ja Pikk tänav killustub Rootsi saatkonna ees sisalikkudeks laiali. Kaugustesse suunduv arkaadide kolonn kasvab, mida sügavamale tausta ta sulandub, ja viimased sambad (enne nende tavapäraseid pöördeid vasakule ja paremale) … vilistavad läbilõikava häälega.
[Tundmatuseni muudetud mudanepp.]
Sadamast, – algab Ideaalriik.
*
Intermezzo 2 – Ideaalriik
Aventures. Meri.
Kivide vahepeatusi keset vett, järske pöörlevaid stoppe, mustade ja roheliste toonide välkkiiret vaheldumist lainekurdudes. Pindade ebakorrapärasust, pikki avarusi, vee ebaloogikat: sissepoole avanevaid abajaid, väljapoole avanevaid abajaid, terendavatest mandritest vallanduvaid lõhnasid, 180-kraadilisi pöördeid, nišše ja mereõnarusi. Kaugeid hääli, rohkeid peegleid, püstiste atmosfääride tagant kostev udukoridor.
Vete peale laotunud tänavad, inimesi parvlemas ristmikel, kõnelemas keelt, mida siiani keegi pole mõistnud, — piknikuseltskonnad istuvad lainete najal, ja nopivad merepõhjas vilkuvaid pääsusilmi. Kõnniteedel laiutavad suured lombid.
Teekond välja: tänavad õgvenevad kauguses igreki-kujulisteks, kutsikad hauguvad nagu kortsukägardatud paberid. Üksikute majade akendel, savipottide sees, sõnajalad, läbini kuivanud.
*
III osa – Tagasipöördumine
Defektne Volumina, LP prõksatustega. Kõrgustesse filtreeruv sokk.
Linn lõppeb, maastik algab. Tänav algab, teelaiuse võrra kruusa. Vastas kõrget umbrohtu, pajusid, takjaid, üleskaevatuid peenraid, külmunuid saialilli. Põldude vaod otse linna kõrval, väike põld, uuesti umbrohtu, kraav, põhjas vesi, väike segaminipaisatud maailm, siis avar maastik.
Aeg kandub edasi, pisidetailide vooluna. Eemalpaistvad objektid selginevad, nende kontuurid täpsustuvad, ja nende möödumise ahel läbib ruumi kui pidurdamatu elektrivool.
Raadiote kahisevat häält, tumedaid prõksatusi mööda helesinist eetrit, – eetrit, mis veeldub seda rohkem, mida kaugemale koiduvalguse sisse ta ulatab. Müüre tee peal, ja tajumise nälga sihtkohas: — asi, mida ta väljendab, on niikuinii defektne, või poolik, ja terviklikkuse pilt võib tekkida ainult kuulaja peas. Kuid nähtamatu ettekujutus, see olematu ja võimas reservuaar, – põimib üheks kõik tasandid, teadvustatud ja teadvustamata, lagundab hierarhiad ja juba jahtumakippuvad taevakehad. Defekt on inimlik: see on üks hääl teispoolsusest, korrastatud maailmast, ehkki ta kõlab vastupidiselt: see on vaimne kojutulek, — avaldunud igatsusena ära, või krabiseva voona kusagilt mujalt.
Selgeid, sirgjoonelisi, konkreetseid vorme, lõputuid täisnurkasid, püramiide, ristkülikuid, rohelisi väänkasve hõredalt, sulgede tantsu õhus pimeduses helendavatel majadel, kustuvaid tulesid, – vastulahvatavad kajad, nõgusad nagu purjed, sekka ristteid ja kaarpindasid, ja taevast vastu helkivat peatunud jääd.
*
Samal ajal valgub mägedest ebamäärase massina alla rahvaid, muutudes nõlvadel kakskeelseteks, ja veelgi allapoole jõudes – multilinguaalseteks. Hobused lentsivad oma isandail truuilt kannul, inimkogude seljad on vaesusest väändunud, kuid nad jätkavad teed allapoole, üha kasvava niiskuse suunas, pöörduvad kõrvalrajale, – ja jõudes välja välule, seal ulub neile tumedalt üksildane koer.
Koer ulub kolmekordses kaanonis. Lühike fade out.
[57’20”]
Jüri Reinvere © 2003
pealehekülg
raadio
