Signature for Estonian Classic Radio – Winter season / mix: Jüri Reinvere, 2003
Music I: F. Poulenc: Salve Regina / Ac.of St.Martin-in-the-Fields, cond. George Guest
Music II: P. McCartney: Liverpool Oratorio / Royal Liverpool Philharmonic Orchestra, cond. Carl Davis
Music III: filtered forest, dog afar
See ookeani lõputu laotus, öövalgel. Selja taga hõredad metsad, ülased maapinnal. Lõkete sirge suits, mööda randasid, niikaugele kui näha. Kuu eemaldub, poolviltu üles, ja tõmbab merd endaga kaasa nagu midagi sulgkerget.
Teisel tasapinnal: pime sanatoorium, nädalavahetus, purjus turist leti najal. Lähedal surnuaed, puupüsti riste täis. Mineraalvee mudane lõhn, kassaaparaat kolistab fuajees sahtliga.
Kõrgele tõusev vesi, aegamööda, meri läheneb, majakad vilguvad närviliselt. Lõpuks vee pind rebeneb: täidab ennast üha uute ning uute vetega, tõuseb kummi, õbluke paadinöör lautri serval hõõrub mere sügavust, tuule hääl saavutab tasapinna, mida hoiab ülal ilma vähimagi vääratuseta.
Öösel nagu Buddha, süleleb meri maad, ja uhub kaldale punast, sädelevat massi, mis sinnasamasse jahtub. Uluv tuul, lakkamatult ja tasaselt uluv tuul, mis iga sajas sekund vahetab suunda. Seejärel aine kaob, kõik on jälle pime.
Varahommik: jäätunud muru. Leht tänavaäärisel, sügis langetab kloostrirüüd. Laes mere uus valgus: kõverpeeglite mäng mööda kitsast koridori. Kellade täpne kooskõla, inimeste sügav uni uste taga.
Valgus: paadid kägaras liiva peal, oksad moodustavad vastumeelseid mustreid. Koerte sabad vehivad rannanurkades, sama sirgjoonelised nagu paadidki, ja otsivad pehmes liivas leiduvat puru. Esimesed jalutajad kõnnivad märja ja kuiva serval, korjavad üles kummalise kujuga pudeleid.
Mahajäetud küla keset peipsitaguseid soid, mõned männid: põllud on söötis ja teed on mülkased, inimesed on surnud, nende lapsed samuti. Majad kumeras. Öösiti on kõva pakane ja hommikuhämaras seisab krooniga mõrsja siluett akna taga, tema kummaline pilk eikuhugi, tema liikumatu, helendav keha. Udu on tardunud kiududeks, põõsad seisavad vakka, raske on hingata. Taevas London-Bangkok lennuki vilkuvad tuled.
Kerge raksatus: merine rand. Selja taga ülased: teose esimene akord, ja kõige viimane, ainult, et ajas lahutatud.
Teine tasapind: muusikaajaloo kulgemine.
Pimedus, pilkane pimedus, poide lähenemine kallastele. Ja teadmine, et hommikul, igal hommikul, süttivad ümber randade täpselt samad tuled.