Signature for Estonian Classic Radio - Autumn season / mix: Jüri Reinvere, 2003
Music I: John Tavener: Celtic Requiem / soloists of London Sinfonietta Orchestra
Music II: J.S.Bach - Französische Suite No. 4 BWV 815 Gigue / Keith Jarrett
Tähelepanekud kõlava teose servadel: väätkasvude kontuurid, ääretusse. Sügavad ja hämarad tiigid, tiikide üle lendavad putukad, sihitult ja hääletult - sealt edasi õitsev nurm, mille pinna sees tuhandete tütarlaste hauad. Kihiline pilt elust: mida rohkem hääli, seda rohkem üheaegsust. Mida rohkem inimesi, seda rohkem kokkupuutumisi. Nii kui maailmaski - kõik on üheaegne.
Kõige alguses katakombid, tolmune valgus. Üks habras hääl. Siis hääle ootamatu jagunemine: katedraale paisumas inimmõistuse käes, häälte peenekoelist hierarhiat, sümfooniaorkestreid tuhandetes. Laealuseid, sammaste roheliseks muutumist, altpoolt üles mädanemist, ning lõpuks kirikute lagunemine, tuvid lendamas varemete vahel.
Üheaegsuse helikihistu sünnib praktilistest vajadustest, nagu jumalad kes sünnivad merevahust. Ta sünnib sellest, mis inimeste vaesusest üle jäänud on - mis on järele jäänud lookas siluettidest; kogudest, kes hommikuti põllud täidavad ja need öösel röövlindudele jätavad; ta sünnib sellest, mis jääb alles kui viinamarju kandvad noored kehad on kadunud päikese taha.
Ta lõikab endale tee läbi sajandite, ta juhib pikka aega kõiki seadusi. Ta ehitab enda jaoks hooned ise, ta loob, toidab ja kasvatab ennast ise. Ning kui temast enam palju järel ei ole, on ta jätnud endast maha kolm salakoodi - kolm koodi, mis on kogu tema pärijaskonna jaoks kolm ainsat vahendit.
Hommikul tõuseb päike, inimeste rühmad valguvad põldudele laiali, koerad nende kannul. Kui päike loojub, tulevad linnud. Inimesed on läinud, nad on eemal, oma eludes, sündimas ja suremas; samal ajal kui kuu langeb mägede sisse, nad on armastamas ja vihkamas, samal ajal kui röövlinnud ründavad üksteist, on nad üheskoos ja eraldi. Öölinnud saabuvad salaja. Hommikul nende liikumine hääbub: siis, kui inimesed tõusevad põldudele, siis kui nad võitlevad liiva ja saviga, maa viljatusega. Ja siis kui päike loojub, ilmuvad lindude varjud, - ja siis kui inimesed tõusevad mööda põlluservi üles, kaovad linnud salapäraselt. Tema esimene salakood on kaanon.
Imitatsioon ja kaanon on õieti seesama.
Nii saabuvad nad igal hommikul põldudele: esiti nende kontuurid on hägusad, seejärel järjest teravamad; keskpäeval kleepuvad nad üksteise sisse, savine liiv paneb kriginal vastu. Õhtu on malbem, õhk jahtub, kehad muutuvad järjest nooremateks ja kaovad lõpuks lauldes päikese taha. Haige koer külatee peal, magama jäänud, lakub end, ilmse tahtmisega valmis surema. Lõpuks ei liiguta end enam. Öösel lendavad sinna rändlinnud, hääletult ja sihitult, üles ja alla, ja haihtuvad - päikesetõusul varjud naasevad, noorte armastajate kehad liibuvad üksteise vastu. Õhtu on külm, maa jäätub, ja inimkehad sirutavad mööda tasapindasid end küladesse laiali. Savisel liival rahe, siitsealt kostab laulmist.
Tema teine salakood on variatsioon.
Nagu igal järgmisel hommikul: inimesed tulevad põldudele tagasi, tuvid lendavad nende peade kohal, - ja sama rahumeelselt nagu möödub sajand, muutub pinnas maaks, vilja kandvaks pinnaseks: põldude niiske hingus. Põldude vahel maanteeniit: furgoonide kokkupõrked, metallide ragin. Õhtuks on kõik ära koristatud, sündmuskohal parv röövlinde, - pimedus on tasane, seda palistab vaid tehaste kauge hääl. Päikese tõustes, hommikul, komberdab öösel õitsemalöönud põllul üksik vanamees, koos teda toetava kepiga: tema kolmas salakood on kontrapunkt.
Kuid ometi ei ole hommikuid ei sada ega tuhat ega musttuhat, vaid üksainus. Inimesed tulevad, töötavad, ja kaovad, ja kui päikese viimanegi ots on kustunud, on inimestest järele jäänud vaid nende usundi järelkajad. Ja nii nagu seda järgnevat hommikutki pole olemas: selleks, et kõike korraga mõista, peab sellest mitu korda uuesti aru saama.